Teadusvaenulik valitsemine on rumal

Teadmistepõhise Eesti 2014–2020 strateegia, riigieelarve strateegia ja teised poliitilised dokumendid on seadnud teadus- ning arendustegevuse avaliku sektori investeeringute taseme eesmärgiks 1% SKTst. Sellele eesmärgile jõudsime kõige lähemale 2012. ja 2013. aastal, mil avaliku sektori investeeringud moodustasid 0,81% SKTst. Alates 2014. aastast hakkas investeeringute osakaal hoogsalt vähenema, olles 2017. aastal vaid 0,52% SKTst. Tartu Ülikooli teadusprorektori Kristjan Vassili arvutuste kohaselt on viimase kolme aasta jooksul riik jätnud teadus-arendustegevusse investeerimata 135 miljonit eurot.

Praegu on investeeringute tase jõudnud seisu, kus rahastuse vähesus sunnib teadusega lõpparve tegema maailma tippteaduses osalevaid teadlasi ja terveid töörühmi. Nii esitasid 2018. aastaks Eesti Teadusagentuurile personaalse uurimistoetuse taotluse 317 teadlast, kellest rahastuse said vaid 42 ehk 13% ning rahapuudusel oldi sunnitud kõrvale lükkama palju taotlusi, mis said rahvusvaheliselt retsensentidelt suurepärased hinnangud.

Praeguse teaduspoliitika kõige negatiivsem külg on aga teaduse jätkusuutlikkuse kadu – vähene investeeringute tase lööb kõige tugevamalt noori, kes kas lahkuvad kõrgkoolidest ja teadusest või leiavad töökoha välismaal. Mul ei ole ühtegi noort kolleegi, kes vaataks oma tulevikule teaduses või kõrgharidussüsteemis optimistliku pilguga. Kuigi enamus neist noortest teadlastest sooviksid oma elu Eestiga siduda ning teadust ja kõrgharidust arendada, on nad praegu äraootaval seisukohal – kas tänane olukord on ajutine või jääb kestma.

Kui lähim aasta ei too põhimõttelist ja kardinaalset muutust poliitikates, tähendab see Eestile ühe teaduspõlvkonna ning tervete distsipliinide ja koolkondade kadu. Jätkusuutlikkus on midagi, mida hiljem tagasi saada on võimatu. Veel vähem saame me endale lubada omamaise teaduskompetentsi ja teaduspõhise kõrghariduse kvaliteedi halvenemist. Ei majanduslikust vaatenurgast, ei riigina säilimise seisukohast. Seos majanduse ja targa ühiskonna vahel on ilmne – kuigi me kaevame aina rohkem põlevkivi ja toome metsast välja aina rohkem puitu, panustas statistikaameti andmetel mullu majanduskasvu lisaks ehitusvaldkonnale enim info ja side tegevusala, mida tõukas tagant programmeerimise ja tarkvaraarenduse arenemine, ning kutse-, teadus- ja tehnikaalane tegevus. Need on teadusmahukad valdkonnad, mis saavad eksisteerida vaid tänu varasematele investeeringutele teadusesse ja kõrgharidusse.

Loe pikemalt Äripäevast.