Kohalik risk on majandusliku naivismi ja keskkonnaalase ebateadusliku mõtteviisi levik. Arvatakse, et kui õnnestus end vabaks laulda, siis nüüd laulame end rikkaks ka. Kahjuks see meetod ilmselt ei tööta.
Laulu- ja tantsuüritustest meil puudust pole, kuid tavalisest rahast on meil puudus nii hariduses-teaduses kui ka tervishoius ja vanurite hoolduses ehk tegelikult kõikjal. Järjest suureneva kõrgharitute osakaalu juures kasvab nende hulk, kelle arvates tööstust polegi vaja, kuid kes nõuavad riigilt pidevalt raha juurde. Paljudele pole kohale jõudnud, et riik saab jagada vaid ettevõtlusest laekuvat primaarset maksutulu, laenuraha ja ELi abi.
Kui tuntud zooloog räägib uudistes, et “viimastel aastatel on õnnetuste arv loomadega kasvanud seoses inimhäiringute suurenemisega loomade elukeskkonnas, mis on peamiselt tingitud kiiresti tõusnud metsaraie intensiivsusest”, siis on see vaid üks levitatavatest poolvaledest. Õnnetuste arv on tõepoolest kasvanud, kuid zooloog jättis ilmselt teadlikult teavitamata, et lageraiete pindala on Eestis püsinud samas suurusjärgus juba aastaid, kuid sõidukite arv Eesti teedel on viimase 10 aastaga suurenenud ca 40% ja ületab juba 900 000 ning metskitsede arv on sama aja jooksul kahekordistunud, kasvades umbes 130 000-le.
Kui erinevate riikide uuringud näitavad, et suurim oht metslindudele tuleneb vabapidamisel kodukassidest, siis meil räägivad “teadlased” valikuliselt lageraiete mõjust linnustikule, kuid mitte kodukasside ja põllumajanduse mõjust, mis on ilmselt kordades suurem.