Mäletate aegu, kus üheülbalised pakid täitsid poeriiuleid? Valida oli, kas ostad selle piima või tolle leiva või jätad üldse ostmata. Maitse või väljanägemine olid kord nii, kord naa. Omamärgitoodete ehk privat labelite poodiumile tõstmine on samm tagasi selles suunas.
Kaupmehed esitlevad omamärgitooteid kui head võimalust tootmismahte suurendada ja tarbijale eripärasemat sortimenti pakkuda. Kuid vastuseta jäävad küsimused, kelle arvelt kaupluse “sortimendi laiendamist” tehakse ja mis on selle tegelik mõju tarbija jaoks?
Kujundlikult väljendades on toidutööstused justkui omamärgitoodete “kahvlis”. Ühelt poolt kannustab tootjaid kaupluste märgitooteid tegema tugev konkurents – kui mina ei tee, siis teeb konkurent - ja võimalus kasvatada toodangumahtusid, millega katta ettevõtte üldkulusid. Teisalt on Eesti turule omamärgitoodete tootmisel marginaalid sedavõrd madalad, et ka kasvanud mahtudega ei suuda need anda ettevõttele ressursse  tootearenduseks.
Toidutööstuses areng on hädavajalik, et pinevas konkurentsis ellu jääda. Mahtu kasvatavaid omamärgitooteid valmistades jääb ettevõttele alati risk, et ilmub veelgi odavam sama toote pakkuja ning jaekett vaatab senised koostöösuhted kärmelt ümber. Kui jaekett otsustab toote tarned peatada või sortimendist välja arvata, võib see halvemal juhul lõppeda tootja pankrotiga. Koostöö jätkudes konkureerivad „mahutooted“ sama tootja enda oskusi, raha ja aega nõudva tootearenduse tulemusel valminud toodetega. Seega jääb omamärgitooteid valmistaja peaaegu alati kaotajaks, sest kõik riskid on tema kanda.

Hetkel kuum

Liitu uudiskirjaga

Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.

Tagasi Tööstusuudised esilehele