Meretööstuse eelis on väärtusahel

Hartikainen nendib, et kolimisest rääkimine on kindlasti ohtlik signaal ja veidi peab arvestama, et olukord on täna sarnane nagu 2009. aastal, kui laevatehaste töötajad läksid ehitussektorisse üle: „Ehk inimene, kes ehitab laevu, võib mida iganes ehitada, kui seal talle rohkem makstakse. Seega on laevaehitajatele tööturu mõttes konkurendiks kogu ehitussektor. Ent eks kriisist saavad esimesena aru luksuslaevade tootjad, aga nii kaugel me veel õnneks ei ole, sest hetkel ma ei tea tehast, kus ei oleks täna tellimusi ja järjekorda.”

Globaalne nähtus on Hartikaineni sõnul täna laevainseneride puudus. “Tehnika areng, laevade rakendused, robotlaevad esitavad aina uusi väljakutseid ja igal pool vajatakse inimesi, kes oskaksid laevu arendada. Laevaehitustehnoloogiate ja erinevate rakenduste arengud omakorda nõuavad ka neilt töötajatelt, kes laevu füüsiliselt koostavad ja ehitavad, senisest suuremat kompentsi ja järjest keerukamaid oskusi.”

TalTech Eesti Mereakadeemia on probleemiga tõsiselt tegelema hakanud ning kaks aastat tagasi hakati süstemaatiliselt tegelema väikelaevaehituse õppe turundamisega koostöös Eesti Meretööstuse Liidu, laevaehitusettevõtjate, tehnikaülikooli, Saaremaa valla ja Kuressaare Ametikooliga. Tudengite vastuvõtt on olnud väga hea, kutse on muutunud populaarsemaks nii täiskasvanute kui ka noorte seas. Ruubase sõnul ei ole takistuseks ka see, et laevainseneri haridust omandatakse Saaremaal, sest elukeskkond on seal suurepärane, lähedalasuvad ettevõtted pakuvad praktikavõimalusi ning koostöö valla ja partnerite vahel on hea.

Hartikaineni ja Ruubase sõnul mõjutavad turgu paljuski ka ettevõtjate soov hoida kinni kaubamärkidest ning osta kokku tuntumaid kaubamärke. “Täna kaotab Eesti inimesi igas valdkonnas, ka laevaehituses. Vahe on selles, et kõrvalasuvad riigid, näiteks Soome, ehitavad ka väga suuri laevu, ent Eestis see võimalik ei ole – pole piisavalt palju tööjõudu ega sobivaid sadamaid. Inimesed lähevad aga tööle sinna, kus neile meeldib töötada. Otsest laevaehitajate väljavoolu meie täna küll ei näe, pigem vastupidi – Eesti laevaehitajad toovad siia tootearendajaid Soomest, Ukrainast, Rootsist ja mujaltki.”

Palju tööd tehakse Eestis oma maine parandamisega ning Hartikaineni hinnangul on rõõm, et meid tajutakse järjest enam just sellena, kes me oleme – Eesti on keerukamate, keskmiste suurusega, inovatiivsemate laevade tootja ja mitte seeriatootmise realiseerimise koht. “Kaugemalt maailmast vaadates asume Rootsi ja Soome kõrval ning oskame laevu ehitada sama hästi, nende laevaehitusoskus ja erialane tarkus on meile aastaid kasuks tulnud. Kasutame ka kõrgharidusõppes palju väliseksperte ja meie tudengid on väga rahul – seda tuleb teha. Ehk kui räägime sellest, et kas lasta tööjõudu sisse või ei, siis tarka tööjõudu on meil väga vaja. Arvestades meie rahvaarvu, siis üritades ise olla parim kõiges, toomata siia väljast teadmisi ning tegemata rahvusvahelist koostööd – nii on võimatu globaalses konkurentsis püsida.”

“Eesti eelis on, et meil on käes väärtusahel ja me ei pea seda kuskilt sisse rebima ega allhanketöid tegema. Kuna laevad muutvad aina targemaks, peame suutma sellega kaasas käia. Ja kui tööstus tahab kolida, ei saa seda takistada, ent peame püüdma hoida selle lisandväärtuslikumad ahela osad – toote disaini ja turunduse – Eestis,” rääkis Hartikainen. “See on praeguste trendidega kooskõlas – olla innovaatiline, tuua sisse tarkust ja hoida Eesti nišina keerulised väikelaevad. Seega ei tohi laevaehituse arenedes juhtuda, et mõni tulevane laevaprojekt osutub Eesti meretööstuse jaoks liiga keerukas, siis hakkame oma eristumisargumenti ja konkurentsieeliseid kaotama.”

Eesti kui mereriik võiks soodustada rohkem koostööd, sest Eesti on väike, inimesi on vähe, ettevõtteid on vähe, ettevõtted on väikesed ja nende kapitaliseeritus ei ole väga kõrge. See tähendab, et saame mastaapsemaid projekte ja arendusi ette võtta ainult nii, et väikesed teevad koostööd ja mängivad, et nad on suured. Riik saab Hartikaineni hinnangul paljuski kaasa aidata: anda erialaliitude funktsioonid ja ressursi, et neid funktsioone täita. “Reguleerimisega saaks riik tegelda vähem ja suunata vabaneva ressursi näiteks ettevõtete koostöösse.”

Kolmandaks võiks riik Eesti Meretööstuse Liidu juhatuse liikme sõnul toetada rohkem regioonide arengut. „Kui me ei tegele enda perifeeriatega, sureme mingil hetkel verevaegusesse ära. Esiteks on see silmakirjalik, sest Eesti ise on perifeeria ja teiseks lühinägelik, sest perifeeria toidab keskuseid. Võiks silmas pidada regionaalse nutika spetsialiseerumise valdkondi ning tekitada kohalikele võimalusi neis areneda.”