Vandeadvokaadid Sandra Sillaots ja Siim Vahtrus: tuuma- ja taastuvenergia vajavad põhimõttelist otsust

Eesti ja regiooni energiaturul on jätkuvalt aset leidmas olulised arengud, seda nii taastuv-, tuuma- kui muud liiki energia tootmise toetamisel, planeerimisel kui ka tootmisvõimsuste ehitamisel.

Euroopa Liit (EL) on võtnud ühised eesmärgid nii kasvuhoonegaaside heite vähendamise kui taastuvenergia suurema kasutuselevõtu osas. Erinevate riikide elektri- jm energia tootjad tegutsevad ühistel energiaturgudel, mis eriti elektri ja gaasi osas on ka füüsiliselt ühendatud terviksüsteemideks. Seega: kas võiksime öelda, et riiklike energiapoliitikate aeg on läbi ning selle asemele on astunud piiriülesed poliitikad ja turud?

Lisaks rahvusvahelisele ja riiklikule tasandile pakub muutuv energiaturg väljakutseid ka omavalitsuste ja üksikprojektide tasandil.

Maismaatuuleparke, aga ka päikeseparke arendavad ettevõtjad avastavad end üha enam olukorrast, mis meenutab kirjandusklassikat, kus hea eesmärgi nimel tuleb koostööd teha ka nende „naabritega“, kellega suhted keerulisemad. Kraavikaevamise rolli täidavad selles vallas ühiste planeeringute koostamine ning hilisem elluviimine.

Edukas koostöö tavaolukorras konkurentideks olevate ettevõtjate vahel eeldab võimalike vaidluste ennetamist ja selle nimel hoolega läbimõeldud kokkulepete sõlmimist. Näiteks võib vajada reguleerimist see, mis saab juhul, kui planeeringumenetluses mõni arendajatest täielikult või osaliselt oma arendusplaanist loobuda soovib, kuidas ennetada ja lahendada olukordi, kus ühe arendaja tuulik on paigutatud viisil, mis vähendab teise arendaja tuuliku tootlikkust, kuidas rajada ja kasutada mitme arendaja poolt kasutatavat ülekandetaristut. Praktika neis küsimustes on just hetkel välja arenemas.

Seni on taastuvenergia arendamise teemad keskendunud eelkõige ettevalmistusele – kuidas kindlustada maakasutus ning saada paika vajalikud planeeringud, projekteerimistingimused ja ehitusload. Nüüdseks on aga paljud pargid jõudnud reaalse ehitustegevuseni, mis toob endaga uusi väljakutseid.

Võrreldes tavapäraste ehituslepingutega, tuleb nii tuule-, päikse- kui akuparkide rajamisel arvestada sellega, et tegemist on spetsiifilise tehnoloogiaga, tarneajad on pikad ning ühtlasi ei pruugi leiduda ehitajat, kes oleks valmis pakkuma „võtmed kätte“ lahendust. Seda olulisem on lepingute koostamisel pidada silmas projekteerija ja ehitaja omavahelise vastutuse piire, erinevate energiapargi komponentide tarneaegu ja -tingimusi ning seda, kes vastutab lõppastmes selle eest, et park vastaks ka võrguettevõtja nõuetele.

Võrguettevõtjad peavad samuti toime tulema järjest valmivate liitumisvõimsustega ning omajagu väljakutseid jagub seega neilegi.