Metallitööettevõtte Danival MW kasvulugu: ühemehe-garaažist 5800 ruutmeetrise hooneni

Rootslased olid külastanud Tallinnas juba mitut töökoda ja Danival MW oli järjekorras viimane. Danieli üllatuseks oldi väga rahulikud, vaadati ruum üle ja uudistati pooleliolevaid töid. Parasjagu oli pooleli üks piirete projekt, mis avaldas muljet – neile meeldis töö kvaliteet ja käekiri. „Firma omanik rääkis, kuidas ta ise 15 aastat tagasi nullist oma ettevõttega alustas ning sellepärast teda ei huvitagi uhked vastuvõturuumid, vaid ta soovib näha tegijat ja tulemust. Kohtumine kestis umbes 45 minutit ja lõppes positiivselt, sest mulle lubati järgnevatel päevadel saata hinnastamiseks mõned joonised ning lisaks sooviti hinnapakkumist minu töökoja sisustusele. Olin nii ekstaasis, et saatsin enda valmistatud mööbli hinnad neile vist enne, kui lennuk Tallinnast õhku tõusis.”

Ootamatult saabus juba samal õhtul tellimus komplekteerimislaudadele ehk esimene tellimus ekspordiks oligi olemas. „Tunne oli võimas. Tundsin, et olen tõesti midagi saavutanud,” räägib Daniel. Ta lisab, et hinnastamiseks saabusid ka esimesed joonised, millele järgnes väike kauplemine. „Veidi sai ikka järele ka antud, aga edasi oli vaikus. Kartsin, et äkki konkurendid olid teinud parema pakkumise või olid võimekamad, aga samal ajal tegelesin juba mööbli valmistamisega ning otsisin transpordipartnerit, kes kauba Rootsi viiks. Kolme nädala pärast läks mööbel teele ja juba järgneval päeval Rootsist e-kirja saades olin veidi ärevil. Ent tellimusega oli kõik hästi, kiri kiitusi täis ning saabus ka kauaoodatud tellimus. Ja meie koostöö esimese välispartneriga kestab tänaseni.”

Tellimusi oli ühtäkki ühe mehe jaoks liiga palju, tööpäevad venisid 16-tunnisteks ja vabu päevi enam ei olnud. Daniel hakkas otsima suuremaid ruume, kus oleksid nii tingimused tööliste palkamiseks kui ka kontoriruum. Uued, 125-ruutmeetrised ruumid sai leitud Sauelt ja ühe päevaga oli töökoda kolitud.

„Töö muutus efektiivsemaks, sest enam ei olnud vaja joosta kodu ja garaaži vahet. Ja püsikliente lisandus – enamjaolt läbi olemasolevate klientide soovituste,” räägib ta. „Enam ei pidanud ise foorumitest tööd otsima.”

Koos ruumiga kasvasid võimalused ja tekkis mõte investeeringuks, millest unistatud juba enne oma töökoja loomist – selleks oli torupainutuspink. „Selle ajendiks oli allhankest tellitud painutuste kvaliteedi ja täpsuse puudumine. Öeldi, et torude painutamine ongi selline, aga ma teadsin, et see ei saa nii olla!” räägib aastaid metallitöökogemust omav Daniel. „Kuidas saab teha kvaliteetset seeriatootmist, kui tellides 10 ühesugust detaili saab 10 erinevat?! Ja jutt ei ole 1-2 mm ega 1-2 kraadist, vaid erinevused olid 5-10 mm ja üle 3-5 kraadi.”

Pärast pikemat eneseharimist torupainutuse teemadel sai selgeks, et Eestis kasutusel olevate seadetega ei saagi väga täpset tööd teha. Nii sai koostöös Swedbankiga teoks suur unistus teoks ning 2013. aasta sügisel saabus Danival MW esimene investeering: uus lintsaag ja torupainutuspink.

Esimesed tööd uue pingiga olid käsipuude painutamine ja mööblidetailide valmistamine. Danieli sõnul tuli hakata hoogsalt leidma uusi tellimusi, kuna kallis investeering vajas igakuist tasumist. „Hakkasin otsima, kes kasutavad tootmises/toodetes painutatud torusid. Leidsin ehitusettevõtted, kellel oli objektidele vaja käsipuid, piirdeid ja tõkkeid, mis tuli valmis teha ning paigaldada. Selliseks kujunes peaaegu pool minu tööst.”

Ettevõte kasvas ja tellimuste täitmisel olid Danielil õhtuti abiks isa ja vend. Tekkis vajadus abiväe järele ja 2014. aastal saigi palgatud kolm inimest. „Nagu väikese firma puhul ikka, oli vaja teha kõike: lukksepatöid, keevitustöid ning toodete paigaldust objektidel. Oli selge, et esialgne plaan üksi vaikselt viis aasta nokitseda on ammu unustatud. Uueks eesmärgiks sai suurendada kliendibaasi, investeerida võimalikult palju ja teha tööd nii, et kliendid oleksid rahul. Reegel oli, et majast ei lähe välja midagi, mille eest ise ei oleks nõus maksma.”